Töövarjupäev 2025
Töövarjupäev on üks vahva formaat, kus saab kedagi päev otsa kõrvalt jälgida ja mõelda, et kas ise tahaks midagi sarnast teha.
Olin lubanud Jane Miller-Pärnamägi töövarjutamist ning eelmisel nädalal suuna Ida-Virumaale võtsimegi – päeva sisu oli just selline, mida loengutes-seminarides olime läbinud. Jane õpib nimelt Tartu Ülikooli Pärnu kolledžis teisel kursusel teenusedisaini ning on otsustanud ka töiselt teha karjääripöörde.

Start
Startisime päikesetõusus kohalike omavalitsuste võrgustiku kohtumisele Mäetagusele, mida korraldas Eesti Linnade ja Valdade Liit koos Kohtla-Järve omavalitsusega. Teema, millega sel aastal seotud olen, on: „Lõimumis-, sh kohanemisteekondade väljatöötamine ja rakendamine kohalikes omavalitsustes“. Olen pool aastat kogunud sisendit, kuulanud nii omavalitsuste vaatenurki, uussisserändajate kui ka Eestisse tagasitulijate oma.
Järjekordses teenusedisaini töötoas saime võtta ette uuesti #persoonad, et siduda eeldused nüüd kokku uuringutulemustega. Lisaks üle vaadata kõigi persoonade võimalikud #teekonnad Eestisse saabumiset kuni siit lahkumiseni või siia jäämiseni. Väga hea mõtteharjutus, et pidevalt treenida arusaamu ja mõistmist, mida need inimesed vajavad, kes meie riiki (tagasi) tulevad.
Jane oli väga vahva töövari – uudishimulik, sulanduv, abistav, mõtles kaks sammu ette ning oli valmis ka seiklema ning mulle omaselt ka kohalikku piirkonda avastama ehk võttis viimast.
Töövarjutaja kogemus
Jane võttis töövarju kogemuse enda jaoks kokku nii:
“Üks minu ootuseid selle töövarjutuse juures oli näha, kuidas see, mida Mari loengutes on õpetanud praktikas töötab. Mind huvitas, milliseid meetodeid ta töötoa raames kasutab, kuidas probleemi eelnevate etappide osad toetavad just seda konkreetset töötoa protsessi ning kuidas osalejad sellest sisendist aru saavad, kaasa tulevad ja vajaliku sisendi andmiseni jõuavad.
Astuda oma valdkonnast täiesti uude on väga värskendav kogemus. Tajusin selles olukorras enda suuremat aktiivsust erinevaid küsimusi esitada nii endalt kui protsessis osalejatelt, et mõista miks asjad on nii nagu nad on. Sageli on oma tuttavas teemas olles eeldused lihtsad tulema ning olulised küsimused probleemide lahendamisel jäävad küsimata, sest meil on tunne, et nagunii teame juba kõiki vastuseid.
Huvitav oli mõtestada teenusedisaineri rolli erinevate tasandite kokku sulatamisel.
Teine oluline väärtus seisnes terviksüsteemi mõtestamises. Töötoa aruteludes tulid selgelt välja valukohad, kus üks tasand ei märka teise tasandi vajadusi, et spetsialistid üldse saaksid rohujuure tasandil inimest õigesse kohta suunata. Kõige huvitavam selle juures oli tõdemuseni jõudmine, et mõned muudatused ei vajagi suuri lisaressursse, vaid piisab väikesest muutusest info kättesaadavamaks tegemisel, mis eeldab muidugi tahet.
Töövarjutamine andis mulle kinnitust, et teenusedisaineri töö on ühelt poolt suurt pühendust nõudev ning annab võimaluse kaevuda uurijana probleemi olemusse kõikide detailide tasandil. Teiselt poolt vajab üldistamise võimet, et kogutud materjal selgelt kõigi osapoolteni tuua nii lihtsalt, et ka see inimene, kes vaatab esimest korda asjale otsa, saab asjadest koheselt aru. Imetlesin Mari oskust visuaalselt teema hästi haaratavate skeemide ja näidetega vaatajani tuua. Ma ei olnud eelnevalt teemaga tuttav, kuid esitluste järgselt oli pilt selge.
Ma arvan, et protsesside arendamisel on oluline teha ka laiaulatuslikke skeeme detailide tasandil, kuid iga otsustaja, protsessis osaleja, kõrvalt vaataja, tahab saada selge ja temaga suhestuva sõnumi üldistatud ja näitlikustatud ülevaate näol. Ja tõestuseks on see, et peale sellise esitluse tegemist on kõik töötoas osalejad aktiivselt teemaga kaasas ning ununevad isegi kohvipausid.
Mida veel kaasa võtta?
Alates praktika esimesest kohtumisest Balti jaamas, käivitus Maris kohe antropoloogi vibe, mis tähendas erinevate hetkede salvestamist fotodena ehk et oluline lisaks töötoa läbiviimisele on suhestuda kontekstiga: märka, salvesta, analüüsi, süstematiseeri, esitle. Siinkohal märgin, et mulle on meeldinud jälgida ümbritsevas toimuvat, kuid sageli jääb see vaid märkamisteks, mis võivad peagi ununeda ning kuhugi edasi ei jõua. Peab tunnistama juba järgmisele seminarile minnes, hakkasin vaikselt endas ka seda süsteemselt tegutseva antropoloogi poolt arendama. 🙂
Töövarjutamisel ongi huvitav see, et loengus kõike kuulates ning ka praktiliselt läbi tehes ei taju nii sügavalt asjade tähendust. See, et teenusedisaineri töös on eespool kirjeldatud komponendid olulised, on ju täiesti arusaadav, aga kogedes kuidas see kõik päriselt toimima hakkab, on väga oluline õppimiskogemus, mis puudutab sügavamalt.”