Raamat võtmisest ja andmisest

Raamatututvustus – “Give and Take”, Adam Grant, 2013

Suhtlusstiilid

Võtjad ja andjad eristuvad suhetes teiste inimestega, räägime sotsiaalse suhtluse stiilist. (Seda teemat on palju uurinud psühholoog Shalom Schwartz.)

Võtjad – võtavad rohkem kui annavad, seavad omakasu teiste vajadustest ettepoole ja on tihtipeale juhid, kes armastavad küsimust: mida sa minu heaks teha saad? Nad on enesekesksed, kuulavad vähe, räägivad palju. Nemad hindavad: (materiaalset) rikkust, võimu, võitmist, elu nautimist.

Andjad – seavad meeskonna vajadused ettepoole ning mõtlevad, millise panuse nemad anda saavad ega mõtle tihti, mida nad vastu saavad. Nende küsimus on: mida saan ma sinu jaoks teha? Nad jagavad lahkelt oma aega, energiat, teadmisi, oskusi, ideid. Andjad kuulavad rohkem ja annavad energiat. Nad hindavad: abivalmidust, vastutustundlikkust, sotsiaalset õiglust (hoolimist nõrgematest), kaastundlikkust (teiste vajadustega arvestamist).

Sobitujad – tegutsevad õigluse nimel ehk “kui sa saad teha midagi minu heaks, siis ma saan ka sind aidata” põhimõttel.

Kui edu teguriteks peetakse talenti, töö tegemist ja õnne, siis ka sotsiaalne suhtlusstiil mängib siin rolli. Adam väidab uuringule tuginedes, et andjaid on meie hulgas ca 25%, võtjaid 19% ja sobitujaid ca 56%.

Mõjutada saab kahel viisil

Võtjad armastavad domineerida – see on üks viis. Kahjuks on see null-summa-mäng – mida rohkem domineerid, seda vähem võimu teisel on ning varem või hiljem tekib vastupanu. Nii võivad nad oma mõjuvõimu kaotada.

Andjad armastavad aga võimuta kommunikatsiooni. Mis see tähendab? Nad julgevad kahelda ning otsivad tõde vestluses, kaasates teisi. Nad on sealjuures haavatavad. Meid on õpetatud, et juhid ei tohiks oma nõrkusi välja näidata, peab olema väga enesekindel. See on täna muutumises ja neid juhte nimetatakse liidriteks.

Küsimus on, millal saab haavatavusest väärtus?

Näiteks kui keegi on kohmakas ja ajab midagi ümber, siis vaadatakse viltu. Kui ekspert on ka kohmakas, tuntakse samastumist – ta on ikkagi inimene.

Ja siin tuleb suurim vahe sisse – kui võtjad kardavad domineerides näida nõrgad ja kaotada võimu, siis andjad tahavad koostöös tulemust ja teisi aidata ega muretse võimu pärast. Liidrid saavad luua organisatsioonikultuuri, kus abi küsimine on aktsepteeritud.

Kes neist on kõige edukamad?

Selgub, et andjad, kes:

• on õppinud seadma piire ega põle läbi (mis on neile tavaliselt väga omane);
• saavad aru võtmise ja vastu võtmise vahest – võtmine on omakasu, vastu võtmine aga teadlikkus anda ühel hetkel tagasi või ka (teadmist) edasi;
• ehitavad suhtevõrgustikku (sh uued inimesed ja ideed inspireerivad) ning viivad ka inimesi omavahel kokku;
• on ajas õppinud hindama koostööd (kuna nad on tihti introverdid ning tööd nõuavad üha enam koostööd);
• küsivad abi kui nad ise seda vajad.

Kui andjad võidavad, võidavad ka teised nende ümber. Kui võtja võidab, siis teised kaotavad.

Nii et siin oleks mõistlik edukuse mõiste üle vaadata. 🙂

Kuidas luua väärtust?

Üks nipp, mida head andjad kasutavad on 5-minuti-reegel ehk selle asemel, et oodata hilisemat kasu, loovad nad kohe väärtust, kui see võtab alla 5 minuti. Siis ei võta tükki küljest. See võib olla kõne õigele inimesele, vastus küsimusele, kahe inimese kokku viimine vms.

Raamatu autor on samal teemal käinud ka TEDis rääkimas:

Kokkuvõttes

Juhtimises on väärtushinnangud muutumas / muutunud – enam ei aktsepteerita naljalt autokraatset juhti, kes domineerib, vaid armastatakse liidreid, kes ei pelga kaasata, olla haavatavad. Kui su süda on õigel kohal, siis seda tajutakse, samamoodi ka lõputut omakasu. Andjad toetuvad pikaajalisele strateegiale, kus kõik on milleksi hea – isegi kui tuli õppetund ja arusaam, et kõik inimesed ei ole heade kavatsustega, õpid piiride panemist.

Kumma suhtlemisstiili poole oled sina kaldu? Kas oled teadlikult neid omadusi kasutanud või on elu sundinud?